Saaremaal kaks kuulust venda, kellest raagitakse monda - noorem Leiger, vanem Tollus, kes ka vahest hullust mollas. Leigrist vennal Hiiumaal Toll kais
Ule vainude valendav aur, vahulillede udune voodi. Igauhel on sudame laul, igauhel on see isemoodi. Lahen karjateed, karukell kaes - kutsun hiliseid
Raud relviks, rahvas, viha relva sisse raiuda! Kongegu saastas, ronk raiskadele surma sajatab. Vaen vereks, rahvas, vimm liha sisse valada! Ramm raevus
Tule tule sa tuline kurat Ule seitsme suure soo Ule kuue kulmetanud kuusiku Ule kolme kuivanud kaasiku Kull ma kisun su kuuned Paised panen pahe paistetama
Ei ole sojas ema armastust, ei ole isa abistavad kaed. Ei ole neiu orna puudutust, vaid haljast mooka hoiad kaes. Sojahunt! Sojahunt! Ning oled sundind
Ma laulaks seda luguda, mis oli isa enne laulnud, emaoed olid opetanud, vennad aga targaste tasunud. Nonna laulan, kuda moistan, kuda minu isa enne laulis
Hangusid me silmadesse, hangusid me sudamesse, hangusid me hingedesse! Ajasid meid roika otsa, rebisid me liha lahti, me veri tardus sinu peal! Kurja
Jookske soed, joudke saage sarviku jarele tooge ne sarve tagasi ma vii sarve sepa katte sepakene, sellikene sepapoja, poole selli valavad mul vaskilutu
Madu musta, maakarva, touku toonekarvalista, rohukarva, roostekarva, kas ehk kasteheina karva, veekarva, vasekarva, maakirja, maranakirja, saakirja,
Oh sina hani halli lindu oh minu venda vesilindu hakka halli ilma paale hakka paevaks paale ilma Tule maa, tule elle-ee tule tuhast, tule elle-ee touse
Velekeseq noorokosoq puhuq pilli pedajasta ajaq sarvo sarapuusta velekeseq noorokosoq puhuq lugu poissa poolo toono narva naisto poolo kolmas uma kodo
Aikesepilvede all kouemurina taustal kostis voimas lahinguhaal. Maapind verest imbund juba kaugel laukal - need me esiisad veresulased. Nad voitlesid
Ses moogas on mu isa ang, raevus ta tagus seda mooka, ta pani uheksa hunti valvama seda, et hoiaksin seda too ja jouga. Kaitseksin kodu ja vanemaid,
(Instrumental)
Kui ikkeaeg murran labi ma sajust kouevihm viskleb kui madu Olen aikesepoeg, sundinud rajust tormituules mu kodu Tulega uhendan taeva ja maa ning kivisse
Pouaike matab maada raiub, raadab tanumada surgib suted sangidesse turgib tuha tubadesse sosaraile suledesse neidudele niuetesse aja indu uskadesse turgutusta
Hulgejaade kulm sa pure katkusoerdit taga kiusa jalutut surma peleta karbata koolnuks kolletav Lendva sade ei anna armu kullisilmana kaetab kulad kirruta
Vimmavinest valja vaakund tummast tusast tulnud, taakund noianooleks siugu sirgund rabatiseks roojast virgund Mis vihast viskund kui lennul on rammu
